Kirjeldus
Kalle Randalu, piano (#1–6)
Elina Nechayeva, coloratura soprano (#7–9)
Estonian National Symphony Orchestra / ENSO
Concertmasters Triin Ruubel and Arvo Leibur
Neeme Järvi, conductor
Eesti keeles
Jõuluõhtu aastal 1781. Keiser Joseph II oli Hofburgi lossi kogunenud kõrgete külaliste ette kutsunud esinema Euroopas tollal suurima klaverivirtuoosina tuntud itaallase Muzio Clementi ja temast neli aastat noorema, 25-aastase Wolfgang Amadeus Mozarti. Pianistid esitasid vaheldumisi oma teoseid, improviseerisid, näitasid oma osavust, mängides Giovanni Paisiello klaveripalu prima vista. Clementi olevat Mozarti mängu hinnates öelnud: “Kuni selle ajani polnud ma kunagi kuulnud kedagi mängimas nii vaimurikkalt ja veetlevalt”. Mozart on kirjas isale rivaali suhtes kriitiline: “Clementi mängib hästi /…/, kuid tal pole krossi eestki tunnet ega maitset. Ühesõnaga, ta on mehaanik.” Keiser küsinud arvamust sündmuse tunnistajaks olnud heliloojalt Dittersdorfilt, kes leidis, et “Clementi mängus valitseb paljas kunst, Mozarti mängus kunst ja maitse”. “Seda arvasin minagi”, vastanud keiser, kelle poolehoid kuulus Mozartile. Küllap sillutas võistumäng Clementiga teed Mozarti järgmistele esinemistele. Mozart oli saavutanud keisri soosingu ka pool aastat hiljem õukonnateatris lavale tulnud ooperiga “Haaremirööv”. Ometi otsustas ta ooperilooja ambitsioonid ajuti kõrvale jätta. Juba 1781. aasta mais Viini asudes oli ta näinud enese jaoks avanevat paremaid võimalusi. Kuu hiljem kirjutas ta isale: “Siin on ju kindlasti klaverimaa!“ Aastail 1782–1786 oligi Mozarti loomingu põhižanriks klaverikontsert. Ta kirjutas neid esinemisteks oma akadeemiatel ja tuluõhtutel Viini teatrimajades ning aadlipaleedes – eelkõige enese pianistlikke võimeid silmas pidades. Et saavutada edu Viini nõudliku publiku ees, pidi ta arvestama ka erinevate muusikaliste eelistusega. Oma nägemuse klaverikontserdist kui žanrist avas ta 1782. aasta detsembris Leopold Mozartile saadetud kirjas: “Kontserdid on midagi raske ja kerge vahepealset. Nad on väga säravad, kõrvale meeldivad, olemata seejuures tühised. Siin ja seal võivad rahuldust saada üksnes asjatundjad, ometi peavad ka võhikud nendega rahule jääma, mõistmata õieti, mispärast.”
Produktiivseim oli aasta 1784 kuue kontserdiga (nr 14–19), nende hulgas ka kaks käesoleval heliplaadil kõlavat teost: kontserdid nr 19 ja nr 17. Klaverikontsert nr 19 F-duur, KV 459 on Mozarti poolt oma teoste kataloogi kantud 11. detsembril 1874. Avaosa marsiliku peateema järgi on seda nimetud ka “Militaarkontserdiks”, ehkki orkestris (selle koosseisu kuuluvad keelpillide kõrval flööt, kaks oboed, kaks fagotti ja kaks metsasarve) puuduvad sõjakat karakterit rõhutavad trompetid ja timpanid. Arvatavasti toimus teose esiettekanne Viinis Mehlgrube kasiinos 1785. aasta veebruaris-märtsis kuuest kontserdist koosnenud sarjas. F-duur kontserti hindas autor nõnda kõrgelt, et otsustas mängida seda koos oma eelviimase, 1788. aastal valminud D-duur kontserdiga (KV 537) 1790. aasta oktoobris Maini-äärses Frankfurdis Joseph II Püha Rooma Keisririigi imperaatoriks kroonimise pidustustel. Mozart aga seal esinemiseks kutset ei saanud ning pettumust varjamata mängis ta neid kahte, nn väikest ja suurt “Kroonimiskontserti” kuus päeva hiljem üsna tagasihoidliku publikumenuga Frankfurdi linnateatris. Tema hiilgeaeg pianistina oli kustumas.
Kontsert F-duur algab rühika marsiteemaga, mis jääbki avaosas domineerima. Kõrvalteemat esitleb orkester alles solisti ekspositsioonis. Töötluses jääb see varju ja kõlab uuesti repriisis ning koos peateemaga ka helilooja enese kirja pandud kadentsis. Väga oluline roll teose värvirikkas orkestratsioonis on puhkpillidel – nii solistlikult esile tõusvais meloodialiinides kui dialoogis klaveriga. Seda ka teises osas, kus Mozart pakub tavapärase aeglase adagio asemel liikuvamas allegretto tempos galantselt armastuväärse muusika, mis baseerub kolmele fantaasiarikkalt varieeritud teemale ja on komponeeritud ulatuslikus kaheosalises lauluvormis.
Rondosonaadi vormis kujundatud finaal on teose põnevust pakkuvaim osa. Siin ühendab Mozart uuenduslikult skertsolaadsed karakterid kahe ulatusliku fugaatoliku lõiguga, esimese juba refrääni järel osa alguses, teine kulmineerub doppeltfugaatona võimsas töötluslikus episoodis. See viitab helilooja “Jupiter-sümfoonia” jõulisele finaalile. Osa tähtsamaid kujuneid ühendav virtuoosne kadents on Mozarti enese sulest. See on Mozarti esimene sümfooniline kontsert, milles klaver ajuti taandub soleerivate puhkpillide saatja rolli, pakkudes neile siis kuni viimaste taktideni kontsertlikku koosmängu. Tähelepanuväärne on, et selle kontserdi finaaliosa intonatsioone võib kuulda Haydni 89. sümfoonia finaalis ja Beethoveni “Pastoraalse sümfoonia” kolmandas osas.
Kontsert nr 17 G-duur, KV 453 on Es-duur kontserdi (KV 449) järel teine, mille Mozart komponeeris oma andekale 18-aastasele õpilasele Barbara Ployerile. Autor on uue oopuse oma teoste kataloogi kandnud 10. aprillil 1784. Isale tutvumiseks Salzburgi noote saates kirjutas ta: “NB! Mitte ühelegi hingelisele edasi anda, sest see on preili Ployerile tehtud ja ta maksis mulle hästi”. Barbara soleerimisel kõlas G-duur kontsert väikese palgatud orkestriga 1784. aasta 10. juunil Ployerite Viini metsa lähedases suveresidentsis Döblingis. Mozart oli sinna noort talenti ja oma teost kutsunud kuulama ka tollal Viinis elava itaalia ooperihelilooja Paisiello. Koos õpilasega mängis ta aasta varem valminud suurt sonaati kahele klaverile D-duur, KV 448. On oletatud, et Mozart esitas F-duur kontserdi ise juba varem, 29. aprillil 1784 Viini Kärtnerthor-teatris, kus seda kuulas ka keiser Joseph II. Ehkki kontsert ei kuulu tema tuntuimate hulka, on see võluv, vormilt originaalne, üllatusterikka harmooniaga teos “täis salajasi naeratusi ja salajast kurbust”, nagu kirjutas üks Mozarti biograafe Alfred Einstein.
Avaosa mänglevalt marsiliku karakteriga peateemale pakub kontrasti eleegilise alatooniga kõrvalteema. Solist toob koos puupillidega üllatuslikult mängu veel kolmandagi kauni meloodiaga teema. Kogu teoses puupillidele solistlikke ülesandeid andes loob helilooja vastastikku rikastava kontsertliku dialoogi pianisti ja orkestrantide vahel.
Eriliselt paelub tähelepanu sonaadivormis kujundatud teine osa (Andante). Moto või saladuslikult korduva küsimusena nii solistilt kui orkestrilt kõlav viietaktiline teema saab üha muutuvaid, üllatavaid vastuseid.
Finaal (Allegretto) on kujundatud variatsioonivormis. Selle papagenolikult lihtsat teemat tavatsetakse ikka seostada Mozarti enese poolt pakutud looga tema kuldnokast nimega Stahlr, kes osanud teemat (g-nooti küll gis-ina) järele laulda: “See oli ilus!” kirjutas autor. Kolm esimest, solisti ja orkestri vahelduvais rollimängudes variatsiooni on teemaga meeleolult lähedased, siis eemaldub muusika algkarakterist. Neljandas variatsioonis väljenduslaad muutub – mažoori asemel kõlab minoor, meloodika pingestub kromatismide ja suurte intervallihüpetega ning rütm sünkoopidega. Ebatavaline on finaaliosa stretta’lik lõpp – kiire presto nagu buffa-ooperi finaalis.
Peeter Vähi muusikutee algas Elleri-kooli aastail rokk- ja dzässansambleis mängides. Konservatooriumi lõpetas ta 1980. aastal Eino Tambergi kompositsiooniklassis. Varaste, avangardistlikes kompositsioonitehnikates sündinud katsetuste järel äratasid laiemat tähelepanu neoklassitsistlikus stiilis klaveripala “Fatamorgana” ja “Concerto piccolo” kammerorkestrile. Huvi idamaade kirjanduse ja filosoofia vastu andis tõuke süüvida orientaalsesse muusikasse, mida võimendasid üha kasvava geograafilise haardega reisid idamaadesse. Üks tema esimesi india filosoofiast ja muusikaesteetikast inspireeritud teoseid kannab kaunist tähenduslikku nime “Helist sündinud maailm”. Juba teoste pealkirjad ja esituskoosseisud paotavad ukse Vähi omalaadsesse muusikamaailma. Helilooja ise peab olulisimaiks ajavahemikul 1997–2011 sündinud teoseid, mille hulgas on tiibeti- ja sanskritikeelsetele tekstidele loodud kantaat “Ülim vaikus”, flöödikontsert “Taevase järve laul” ning suurele koosseisule kirjutatud “Maarja Magdaleena Evangeelium”.
Suur osa loomingust, sh “Teekond Aasia südamesse” ja “Mantra tee” on sündinud koostöös Aasia muusikutega. Mõneski hilisemas teoses, nagu “Naasmine Eikusagile“ löökpillidele, süntesaatorile ja sümfooniaorkestrile ning Kalev Mark Kostabi maalidest inspireeritud plaadiprojekt “Olemine ja mittemidagisus Kostabi töötoas”, on tõusnud taas esile tema rokkmuusiku taust. Peeter Vähi kodulehel kirjas olevat tsiteerides iseloomustab tema loomingut “stiililine mitmekesisus, kuulajasõbralik helikeel, meisterlik eksootiliste pillide ja elektroonika kasutamine, lai tunnete skaala alates meditatiivsest-filosoofilisest rahust kuni barokse motoorikani”.
Käesolevale heliplaadile jäädvustatud teosed on seotud subjektiivsema tahuga Peeter Vähi loomingus. “Emale” on loodud või pigem üles kirjutatud 18. septembril 2017 vaid mõne tunniga. Helilooja on kirjeldanud tööprotsessi nõnda: “Ärkasin ühel ööl pärast kolme, olin näinud unes detailideni viimistletud partituuri – teost oboele ja kammerorkestrile. Kartuses, et hommikuks on unenägu meelest pühitud, lülitasin sisse arvuti ning hakkasin Kõrgemalt poolt antut kirja panema. Keskpäevaks oli partituur valmis, puudus vaid teose pealkiri. Ent siis meenus, et järgmisel päeval täitub mu ema sünnist täpselt 100 aastat.” Tänaseks on seda lühipala esitanud ja salvestatud mitmed orkestrid Moskvas, Londonis, Peterburis, samuti Saksamaa, Eesti ja Poola eri paigus – ikka oboe, harvem klarneti või viiuli soleerimisel. Käesolev salvestis on esimene, milles suure ulatusega (h–f3) virtuoosne oboepartii kõlab laulja esituses ilma ühegi muganduseta. Koloratuuriderikas vokaliis võimaldab Elina Nechayeval neis kahes Vähi teoses näidata oma häält kui imelist instrumenti.
Teos pealkirjaga “Nelikümmend kaks” omandas enam-vähem lõpliku kuju aastal 1997, mil Peeter Vähi oli just saanud 42 aastaseks. Helilooja sõnul oli ta elu kriisis – abielu oli purunemas, töö muusikaprodutsendina riiklikus kontserdiorganisatsioonis ei pakkunud enam rahuldust, senine loominguline käekiri oli end ammendanud. Seega on kompositsioon autobiograafiline, kuid mitte ainult… Samas vanuses on lõppenud paljude muusikamaailma suurmeeste käekäik. Ameeriklaste, prantslaste ja venelaste iidolid Elvis Presley, Joe Dassin ja Vladimir Võssotski ei jõudnud tähistada oma neljakümne kolmandat sünnipäeva. “Nelikümmend kaks” ongi pühendatud neile.
Autor on öelnud: “See pole teos ühele või teisele konkreetsele esituskoosseisule, seda viieminutilist meloodiat võib esitada kes iganes”. Ja nõnda ongi see muusika kõlanud sadu kordi kõige erinevamal kujul. Eksisteerib tosinkond versiooni nii autorilt endalt kui ka teistelt heliloojatelt-arranžeerijatelt ja interpreetidelt: oboele ja orelile, trompetile ja orelile, kammeransamblile, elektrikitarrile ja orelile, oboele ja keelpilliorkestrile, sümfoniettorkestrile, rokkbändile, Heiki Mätliku seade akustilisele kitarrile, keegi on isegi lauluteksti kirjutanud jne. Mõni aeg tagasi valmis Valdo Preemal seade inglissarvele, positiivorelile ja kontrabassile. Autori arranžeering vokaliisina koloratuursopranile ja sümfooniaorkestrile on valminud Elina Nechayeva ja Neeme Järvi initsiatiivil.
| Sest Ilmaneitsist ilusast
Ilmaneitsike ilusa, Kõue tütar käharpääga, Sinisirje linnukene, Lendas palju, liugles palju, Lendas laia laane’essa, Kust ei enne käinud karja, Käinud karja, hulkund orja; Ladvil käinud linnu jalga, Sambla alt sala siuke: Senna neitsi sammumaie, Lustiteeda tallamaie. Mis ta metsas märkinessa, Mis ta teelta tähtinessa? Kaev oli sügav kaevatud, Urgas põhjatu uuritud. Kaevul käisid karjateesi, Radasida rahva jälgist. Ilmaneitsike ilusa, Kõue tütar käharpääga, Kaevust võtma keelekastet, Kuldakoogul kongitsema, Hõbepangil püüdemaie. Metsa poega, poisikene, Kõversilma kasvandikku, Nägi kena neitsikese Vetta kaevust vinnamaie, Tahtis appi tõttamaie. Ilmaneitsike ilusa, Kõue tütar käharpääga – Ehk oli poissi ehmatades Kätte lasknud kallukille – Kautas sõrmukse sõrmesta. Ilmaneitsike ilusa, Kõue tütar käharpääga, Sinisirje linnukene, Kurbel häda kurtemaie, Sõbrameesta soovitama, Abimeesta meelitama: Kesse sõrmust sügavasta, Kulda võtaks vete alta. Kalevite kallis poega Kuulis neitsi kurvastusta, Linnu nukra leinamise, Tõttas abiks tütterile. Seadis sõna sõudevalle: “Mis sa nutad, neitsikene, Mis sa kaebad, käharpääga, Leinad, kena linnukene?” Ilmaneitsike ilusa, Mõistis kohe küsimise, Laulis vasta lahke’esta: “Mis ma nutan, neitsikene, Mis ma kaeban, käharpääga? Vetta kaevusta vinnates Kautasin sõrmukse sõrmest. Veeres kuld mul vete alla.” Kalevide kange poega Kargas kohe kaevuesse, Tõttas sõrmust otsimaie. Sortsilased suurel seltsil Kalevipoega kiusama: “Hiir on isi hüpand lõksu, Karu kammitsa kaevusse! Võtke kivi, vennikesed, Kukutagem kukla peale, Kange mehe kaela peale!” Veskikivi veeretati Kiirest’ kaevu rakkedele, Kõrgelt kaevu kukutati, Mis pidi mehe murdemaie, Suure karu surmamaie. Kalevide kallis poega, Kui ta otsind tüki aega, Kargas jälle kaevu peale. Mis tal sõrmuksest sõrmessa? Veskikivi veereb käessa, Sõrm käib läbi silmuksesta. Kalevipoeg küsimaie: “Ilmaneitsike ilusa, Kõue tütar käharpääga, Sinisirje linnukene, Kas see sõrmukse sinuda, Mis sul kaevu kukkunessa, Vete alla veerenessa? Muud ei leidnud ma mudasta, Suuremat ei puutund sõrme.”
|
Of the Beautiful Air Maiden
Thunder’s curly-headed daughter, Blue-winged graceful little bird, Flew a long way, glided further, Flew into an ancient forest, Where no herds had ever strayed, No herds had strayed, no slaves had wandered; Birds’ feet only strayed on treetops, Stealthy snakes below the mosses: There the maiden set out walking, On her merry way meandering. What should she see in the forest, What should she spot on the path? There a deep well had been dug out, Hole been hollowed with no bottom. To the well a cow path led, Many trails of human tracks. Maid of the Sky, the fairest one, Thunder’s curly-headed daughter, Went to the well to wet her tongue, Draw up water with a gold hook, Take it up with a pail of silver. Son of the Forest, darling boy, Squint-eyed nursling of the woods, Saw this very pretty maiden Drawing water from the well, Had in mind to go and help her. Maid of the Sky, the fairest one, Thunder’s curly-headed daughter – Startled maybe by the lad Let her hand drop down askew – From her finger lost her ring. Maid of the Sky, the fairest one, Thunder’s curly-headed daughter, Blue-winged graceful little bird, Sadly in distress fell crying, Hoped to find some good friend there, Coax a helper to her aid: Who would from the deep her ring, Bring up gold from under water? Dear good son of the Kalev Heroes Heard the sorrow of the maiden, Saddened mourning of the bird, Hastened o’er to help the maiden. Set his words to go forth plying: “Dearest maiden, why d’you weep, Curly-head, now why this crying, Why your sorrow, pretty bird?” Maid of the Sky, the fairest one, Understood at once the question, Graciously sang back her answer: “Why do I, dear maiden, weep, Why my crying, curly-head? Drawing water from this well From my finger I lost a ring, ‘Neath the water rolled my gold.” Mighty son of the Kalev Heroes Sprang right to the well’s deep bottom, Hurried there to find her ring. Sorcerers in such great company Took to vexing Son of Kalev: “The mouse himself’s jumped in the trap, In the well the bear is fettered! Take up stones now, all you brothers, Let them fall down on his nape, On the neck of the mighty man!” There a millstone was brought rolling Quickly to the edge of the well, It was dropped down from its height, Which was meant to break the hero, Finish off the big bear swiftly. Dear good son of the Kalev Heroes, When he’d searched for quite some while, Sprang up once more to the well. What’s he wearing for a ring? In his hand the millstone rolled, Going through the hole his finger. Son of Kalev quick to asking: “Maid of the Sky, the fairest one, Thunder’s curly-headed daughter, Blue-winged graceful little bird, Would this ring be your belonging, Which had fallen in the well, Rolled from you beneath the water? In the mud I found naught else, Nothing else came there to hand.”
|
Friedrich Reinhold Kreutzwald. Kalevipoeg. Eesti rahvuseepos / The Estonian National Epic
Tõlge / Translated by: Triinu Kartus
Rudolf Tobias kirjutas ballaadi sopranile ja sümfooniaorkestrile pealkirjaga “Sest Ilmaneitsist ilusast” 1911. aasta suvel Berliinis. Teose esiettekanne toimus sama aasta 23. augustil Vanemuise kontserdisaalis “Kalevipoja” 50. aastapäevale pühendatud pidulikul kontsertaktusel. Solistipartii esitas sopran Paula Brehm, orkestrit juhatas Juhan Aavik.
Ballaadi aluseks on “Kalevipoja” kümnenda loo lõpp, jutustus Ilmaneitsi sõrmusest. Tobias oli vaimustunud eepose dramaatilisest pingest ja omapärast ning leidis, et “on ju üks iseärasus “Kalevipojas” just tema puhastverd sümfooniline mõjuavaldus”. Heliloojal tekkis mõte kirjutada eesti rahvuseepose ainetel isegi ooper, mille esiettekanne oli kavandatud uue Estonia teatrihoone avapidustusteks 1913. aastal. Ooper jäi olude tõttu siiski kirjutamata, kuid Estonia kontserdisaalis toimunud esimesel sümfooniakontserdil 24. augustil 1913, millest võttis osa ka Rudolf Tobias, kanti ette tema “Sanctus” oratooriumist “Joonase lähetamine”, ballaad “Sest Ilmaneitsist ilusast” ja melodraama “Kalevipoja epiloog”.
Ballaadile on omased pehmelt sujuvad, ornamentaalsed meloodilised kujundid ja harmooniline värvikus. Helilooja on leidnud väga hea kooskõla valdavalt retsitatiivsena kõlava teksti, koloratuurse soolopartii ja teatraalse väljenduslaadi vahel. Kogu teosest õhkub kõlalist värskust, mõjudes kohati üllatavalt impressionistlikult, eriti ballaadi algus, mis kõlab otsekui paaniflöödi soolo. Need jooned, mida võib seostada Tobiase Pariisist saadud muljetega, ei ole uudsed mitte ainult helilooja enese loomingus, vaid kogu tolleaegses eesti muusikas. Ka on ballaad esimene soolohäälele ja orkestrile loodud teos eesti muusikas, mis loob mõtteparalleeli Jean Sibeliuse vaid aasta varem sopranile ja orkestrile loodud “Kalevala”- ainelise poeemiga “Luonnotar”.
Vardo Rumesseni põhjal Maia Lilje
Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri (ERSO) ajalugu ulatub aastasse 1926, olles sarnaselt paljude omataolistega maailmas seotud rahvusliku ringhäälingu sünni ja arenguga. Aastatega on ERSO kujunenud olulisimaks Eesti orkestrimuusika saadikuks väljaspool kodumaad ning just viimastel kümnenditel on oluliselt avardatud rahvusvahelist haaret ja pälvitud tunnustust. Alates 2010. aastast on enam kui 100-liikmelise orkestri peadirigent ja kunstiline juht Neeme Järvi, kes esimest korda oli samal ametikohal 1963–1979. Orkestri kunstiline nõustaja on Paavo Järvi ning praegune peakülalisdirigent Olari Elts on valitud järgmiseks peadirigendiks.
ERSO teeb koostööd maailmas tunnustatud dirigentide ja solistidega ning parimate Eesti interpreetidega. ERSO plaadistuste kõrget kvaliteeti on esile tõstetud mainekates klassikalise muusika ajakirjades ning sellega on kaasnenud mitu auhinda, millest olulisim on Sibeliuse kantaatide salvestise eest pälvitud Eesti esimene Grammy. Orkester on käinud arvukatel turneedel Euroopas, kolmel korral Ameerika Ühendriikides, samuti Hiinas jm ning osalenud nii Eesti kui rahvusvahelistel muusikafestivalidel, millest olulisimad on olnud Europamusicale Münchenis, Musiksommer Gstaadis, Läänemere festival Stockholmis, Il Settembre dell’Accademia Veronas, White Light Festival New Yorgis ja Acht Brücken Kölnis. Orkestri repertuaar ulatub bariokiajastu teostest nüüdismuusikani ning erilisel kohal selles on Eesti heliloojate, sh Arvo Pärdi, Erkki-Sven Tüüri, varasemast Eduard Tubina, Eino Tambergi, Lepo Sumera jpt teoste esmaettekanded.
Eesti muusika suurkuju maestro Neeme Järvi, tänapäeva ühe hinnatuima dirigendi elutee on olnud kirev ja saavutusterohke. Ta on juhatanud 157 orkestrit, olnud pikka aega Göteborgi Sümfooniaorkestri peadirigent (praegu emeriitpeadirigent), Šoti Kuningliku Rahvusorkestri peadirigent (praegu audirigent), Detroidi Sümfooniaorkestri muusikadirektor (praegu emeriitmuusikadirektor), New Jersey Sümfooniaorkestri muusikadirektor (praegu audirigent), Haagi Residentie-orkestri peadirigent (praegu emeriitpeadirigent) jne. Tema teeneks on olnud nende kollektiivide kunstilise taseme märgatav tõus. Siit ka austus, mida need orkestrid tema suhtes tänini tunnevad ja jätkuv soov koostööd teha.
Muljetavaldav on Neeme Järvi diskograafia – ligi 500 plaati. Ta on muuhulgas salvestanud kõik Prokofjevi, Šostakovitši, Mahleri, Dvořáki, Glazunovi, Sibeliuse, Nielseni, Brahmsi ja Tubina sümfooniad.
ERSOga seob Neeme Järvit pikka aega kestnud koostöö, mis sai alguse aastal 1956. Seitsme aasta pärast, 1963 tehti tol ajal alles 26-aastasele perspektiivikale dirigendile ettepanek asuda orkestri peadirigendi ametikohale. Algas süstemaatiline töö ning püüdlus tõsta orkestri kunstilist taset, seejuures üheks oluliseks kriteeriumiks sai põhjalikult läbimõeldud repertuaarivalik. Aastatel 1963–1975 oli Neeme Järvi ühtlasi ka Estonia teatri peadirigent.
Olnud ERSO eesotsas aastani 1979, tegi Neeme Järvi aastal 1980 raske otsuse ja emigreerus koos perega loomingulist vabadust piiranud nõukogude režiimi eest läände. Seal töötades pidas ta oma missiooniks eesti muusika tutvustamist. Neeme Järvi taktikepi all kõlasid Rudolf Tobiase, Artur Kapi, Heino Elleri, Arvo Pärdi, Eino Tambergi, Veljo Tormise, Erkki-Sven Tüüri ja teiste eesti heliloojate teosed, eelkõige aga Eduard Tubina, kellega Neeme Järvit sidus tihe loominguline koostöö.
Nüüdseks on Neeme Järvi end taas Eestiga sidunud. Olles suure Järvide dünastia pea, kuhu kuuluvad ka tema kaks tuntud dirigentidest poega – Paavo ja Kristjan Järvi, kutsus ta 2000. aastal ellu rahvusvahelised dirigentide meistrikursused Pärnus, millest on välja kasvanud Järvi Akadeemia ja Pärnu Muusikafestival. Aastast 2010 sai Neeme Järvi taas ka ERSO kunstiline juht ja peadirigent ning 2020. aasta suvest jätkab ta aupeadirigendina.
Viimase aja olulisimateks tähelepanuavaldusteks maestrole on Eesti Vabariigi kultuuri elutööpreemia (2017), Gramophone’i elutööpreemia (2018) ja Eesti Kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali elutööpreemia (2020).
Kalle Randalu on rahvusvaheliselt tuntud Eesti pianist. Ta õppis Tallinna Muusikakeskkoolis Tiina Kuriku, Tallinna konservatooriumis prof Bruno Luki ning Moskva konservatooriumis prof Lev Vlassenko klaveriklassis. Kalle Randalu on pälvinud laureaaditiitli mitmel rahvusvahelisel konkursil, sh Schumanni konkursil Zwickaus (1981) ja Tšaikovski konkursil Moskvas (1982) ning I koha ARD-konkursil Münchenis (1985).
- aastast elab Kalle Randalu Saksamaal. Aastail 1994–1997 oli ta Freiburgi muusikaülikooli professor ning alates 1997. aastast on ta Karlsruhe muusikaülikooli professor.
Kalle Randalu on esinenud paljudes olulistes muusikakeskustes, nagu Viini ja Berliini kontserdimaja, Müncheni Herkulessaal, Moskva konservatooriumi suur saal, Peterburi Filharmoonia suur ja väike saal, Baden-Badeni Festspielhaus, Hamburgi Musikhalle, Helsingi Finlandia-talo, Salzburgi Festspielhaus, Mannheimi Rosengarten.
Kalle Randalu on musitseerinud paljude maailmas tuntud orkestritega, sh Baieri Raadio SO, BBC SO, Baieri Riigiooperi orkester, Peterburi, Moskva ja Hamburgi filharmoonikud, Berliini SO, Mannheimi Ooperiteatri orkester, Soome Raadio SO, Württembergi, Bratislava, Peterburi, Kesk-Pohjanmaa ja Berliini kammerorkestrid, Eesti orkestritest ERSO, Vanemuise SO ja Tallinna Kammerorkester. Ta on teinud koostööd selliste tuntud dirigentidega nagu Neeme Järvi, Mariss Jansons, Maksim Šostakovitš, Juha Kangas, Leif Segerstam, Osmo Vänskä, Paavo Järvi, Eri Klas Kõige tihedam oli aga ligi kaks aastakümmet kestnud koostöö Peeter Liljega.
Kalle Randalu repertuaaris on üle 50 klaverikontserdi ning suur hulk soolo- ja kammerteoseid. Koos Juha Kangasega on ta ette kandnud kõik Mozarti 27 klaverikontserti. Korduvalt on tema esituses kõlanud kõik Beethoveni klaverikontserdid. Ta on olnud paljude Eesti heliloojate teoste esmaettekandja. Üle 20 aasta on ta olnud seotud Saksamaa juhtivaid muusikuid ühendava kammerakadeemiaga Villa Musica.
Kalle Randalul on ka hulgaliselt salvestisi. Erilist tähelepanu on äratanud seitsmest CDst koosnev ülesvõte Paul Hindemithi sonaatidega koostöös Villa Musica interpreetidega, mis on saanud mitu auhinda, sh ihaldatud Classical Award’i (Prantsusmaal Cannes’is) ja Klassik Echo (Saksamaal). Tema viimaste plaadistuste hulgas on Jaan Räätsa “Marginalia” (2014, ERP), duubel-CD Brahmsi klaveriteostega, kolmik-CD Schumanni kammermuusikaga, Mozarti klaverikontserdid (Alba Records), samuti kõik Beethoveni ja Brahmsi ning mitmed Mozarti klaverikontserdid koos ERSO ja Neeme Järviga (2016–2019, ERP).
Elina Nechayeva on lõpetanud Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia magistrantuuri klassikalise laulu erialal, pälvinud tähelepanu telekonkursil “Klassikatähed”, noorte ooperilauljate konkursil “Neue Stimmen” ning Eurovisiooni lauluvõistlusel, kus tema esitatud “La forza” tõi Lissabonist Eestile kaheksanda koha. Koos Neeme Järviga on ta esinenud Gruusias ja korduvalt Tallinnas (ERSOga), Pärnu Muusikafestivalil (Tallinna Kammerorkestriga) ja Shanghai Suures Teatris. Lisaks kontsertidele Neeme Järvi juhatusel on mitmed põnevad projektid sündinud koostöös Kristjan Järviga.
- aasta alguses laulis ta Saku Suurhalli laval duetti koos maailmakuulsa Plácido Domingoga ja soleeris ERSO ees MustonenFesti avakontserdil Orffi “Carmina buranas”. EMTAs õppimise ajal debüteeris ta Giannetta rollis Rahvusooper Estonias Donizetti ooperis “Armujook” ning 2018. aastal esitas Rahvusooper Estonia galakontserdil Öökuninganna aariat Mozarti “Võluflöödist” ja “Kellukeste aariat” Delibes’i “Lakmést”. Aastatel 2015–17 tegi ta külalisesinejana kaasa Eesti Draamateatris Juhan Ulfsaki lavastuses “Kaart ja territoorium”. Hooajal 2019–2020 lisandusid Juliette’i roll Franz Lehari operetis “Krahv Luxemburg” Rahvusooper Estonias ning Eliza Doolittle’i roll Frederick Loewe’ muusikalis “Minu veetlev leedi” Vene Draamateatris.
Elina Nechayeva teeb koostööd nii Eesti kui ka välismaa heliloojatega ning lisaks ooperi-, vokaalsümfoonilisele ja kammermuusikale köidab teda piirideülene ehk crossover-žanr, millega ta soovib tekitada laialdasemat huvi klassikalise vokaalmuusika vastu. Ta on edukalt osalenud mitmetel konkurssidel, sh telekonkurss “Klassikatähed 2014”, noorte ooperilauljate konkurss Neue Stimmen Saksamaal ja konkurss “Eesti Laul”.
Inglise keeles
Christmas Eve in Hofburg Castle, 1781: Emperor Joseph II has invited the best-known in Europe piano virtuoso Muzio Clementi and 4 years his junior Wolfgang Amadeus Mozart, aged 25 at that time, to perform for his honored guests. The pianists taking turns displayed their improvisational skills playing the works by Giovanni Paisiello prima vista. Clementi had allegedly praised Mozart by saying that until that moment h ehad never heard anyone playing the piano so wittily and charmingly. Mozart, however, in a letter to his father is much more critical of his rival: “Clementi plays well /…/, but he has absolutely no taste or feeling. In other words, he is just a mechanic”. The Emperor had asked the opinion of composer Dittersdorf attending the event and the latter stated that “Clementi’s playing is governed by pure art, whereas that of Mozart is governed by both art and taste.” “My thoughts exactly”, was the reply from the Emperor who clearly inclined to favor Mozart. In all probability, this contest paved way for Mozart’s further performances. He had achieved the Emperor’s favor also with his opera “The Abduction from the Seraglio” staged at the Court Opera half a year later. Nevertheless, Mozart decided to leave his opera composing ambitions for later. Already in 1781, while moving to Vienna, he discovered other openings for himself. A month later, he wrote to his father: “This is a true piano country!” Thus, in 1782–1786, piano concerto became the composer’s main genre. These were composed for his academys and benefit performances in Vienna theatres as well as noble palaces, first and foremost with Mozart’s own pianistic skills in mind. In order to be a success with the demanding audience in Vienna, he ceratinly had to take into consideration different musical preferences. His views on the piano concerto as such were disclosed in a letter to Leopold Mozart in December, 1782: “The concertos are something between heavy and light. They are brilliant and soothing to the ear without being trivial. Here and there only experts can appreciate them while also laymen must get their pleasure without possibly even understanding the reasons behind it.”
The year 1784 turned out to be the most productive one with six concertos (No 14–19). Those include also two works on the current CD: Concerto No 19 in F major, KV 459 and No 17 in G major, KV 453. Piano Concerto No 19 has been entered to the catalogue by Mozart on December 11th, 1874. Based on its march-like main theme in the opening the work has also been called “Military concerto”, though the orchestra (strings, flute, 2 oboes, 2 bassoons and 2 French horns) lacks the characteristically belligerent trumpets and kettle drums. The Concerto was probably premiered at the Mehlgrube Casino in Vienna, February-March 1785. The composer held the Concerto in F major in so high esteem that he decided to play it together with the Concerto in D major (KV 537) completed in 1788 at the coronation ceremony of Joseph II in Frankfurt-am-Main, 1790. Mozart, though, was not invited to perform at the festivities and not hiding his disappointment, performed the so-called small and big “Coronation concertos” six days later at Frankfurt City Theatre with modest succes among the audience. His glory as a pianist was dying away.
The Concerto in F major begins with a brisk march theme that will dominate the opening movement. The side theme is introduced only in the exposition of the soloist, being overshadowded in the variations and recurring only in reprise as well as together with the principal theme in the cadence composed by Mozart. An important role is borne also by the wind instruments, both in emerging solo lines as well as in dialogue with the piano. The same applies also to the second movement where Mozart offers gallantly lovable music based on variations of three fantasyfull themes composed in an extensive two-part song form in a more vivacious Allegretto instead of the customary Adagio.
The Finale in the form of rondo is possibly the most thrilling part of the work where Mozart innovatively combines characteristic scherzos with two extensive fugato-like passages, the former already at the beginning of the movement after refrain and latter culminating as a double fugato in a powerful variation episode referring to the mighty Finale of Jupiter Symphony. The virtuosic cadence combining most of the important characters is by Mozart himself. This is the composer’s first symphonic concerto where at times piano retreats behind wind solos taking the role of a worthy accompaniment to the last bars.
It is noteworthy that intonations from the final movement of this concerto can be observed in the Finale of Haydn’s Symphony No 89 and in the third movement of Beethoven’s Symphony No 6.
Concerto No 17 in G major (KV 453) is next after the one in E-flat major (KV 449) composed by Mozart for his talented 18-year-old student Barbara Ployer. The new work is entered in the catalogue on April 10th, 1784. Upon sending the score for familiarization to his father in Salzburg he writes: “NB! Please do not pass it on to a soul asi t is dedicated to Miss Ployer and she apid me well”. The G major Concerto was performed by Barbara and a small hired orchestra at the Ployers’ summer residence in Döbling near Vienna Woods on June 10th, 1784. Mozart had invited an Italian opera composer Paisiello residing in Vienna at that time to listen to the young talent and his piano concerto. Together with his student he performed the big Sonata for two pianos in D major (KV 448) composed a year earlier. It has been assumed that Mozart had performed the F major concerto in Vienna Kärtnerthor theatre already on April 29th, 1784 with Emperor Joseph II attending the concert. Though the concerto does not belong to the most famous ones, it is a charming and original in its form work with unusual harmonies “full of secret smiles and secret sorrow” as was put by one of Mozart’s biographers Alfred Einstein.
The main theme with its playful march-like character in the opening movement is contrasted by an elegiac side theme. The soloist together with wood winds bring up yet a third beautifully carved theme. Throughout the whole work the composer creates a mutually enriching concert dialogue between the pianist and orchestra members.
The sonata-formed second movement (Andante) is particularly attractive with the moto or a mysterious question posed by soloist as well as orchestra in the five-bar theme getting varied and surprising replies.
Finale (Allegretto) is a variation in its form. This papageno-like simple theme is commonly connected to the story about Mozart’s starling called Stahlr who allegedly could sing the theme (true, substituting G with G sharp): “It was just beautiful”, wrote the author. The three first variations in their interchanging role plays of soloist and orchestra are similar in the mood with the theme after which the music diverts from its initial character. In the fourth variation the mode changes: minor takes the place of major, the melody gets tense through chromatisms and big intervals and the rhythm through syncopation. Unconventional is also the stretta-like ending of the Finale – a quick Presto, not unlike the finales of opera buffa.
Peeter Vähi’s trip on the musical road began from playing in the rock and jazz bands during his years at the Tartu Music College. He graduated from the composition class of Professor Eino Tamberg at the Estonian Academy of Music in 1980. After the first experimental works in avant-garde composition techniques, a wider recognition came with a neoclassical work for piano Fata morgana and Concerto piccolo for chamber orchestra. The keen interest in Oriental literature and philosophy, amplified by his ever widening travels to Asia, facilitated the composer’s deeper focus on Eastern music. One of his first works inspired by Indian philosophy and musical aesthetics bears a beautiful and meaningful title The World Born of Sound. Already the titles and performing staffs give a glimpse into Vähi’s unique musical world. The composer himself considers works from the period of 1997–2011 his most important ones, among them cantata Supreme Silence on Tibetan and Sanskrit texts respectively, flute concerto Chant of the Celestial Lake, and Mary Magdalene Gospel for large staff.
A significant portion of his music like The Path to the Heart of Asia ja The Path of Mantra has been born in collaboration with Asian musicians. His rock musician’s background can still be felt in more than one of his later compositions like Return to Nowhere for percussion, synthesizer and symphony orchestra and a record project Being and Nothingness in Kostabi’s Atelier inspired by Kalev Mark Kostabi’s paintings. Quoting Peeter Vähi website his music is characterized by “stylistic versatility, listener-friendly musical language, skilfull application of exotic instruments and electronic facilities, a wide range of moods from philosophical and meditative right through to Baroque movements”.
The works on the current record are connected to a more subjective side in Peeter Vähi’s music. To the Mother was composed – or rather, written down – only within a couple of hours on September 18th, 2017. The composer has described the process as follows: “One night I woke up just after 3 am having dreamed of a complete detailed score of a piece for oboe and chamber orchestra. Fearing that the dream would disappear by morning, I got up, switched on my laptop and started taking down what had been sent to me by the Almighty. By noon the same day the score was complete with only the title missing. And then I remembered that the next day would be my mother’s 100th anniversary.”
By today, this short piece has been performed and recorded by several orchestras in Moscow, London, St Petersburg as well as various places in Germany, Estonia and Poland… mostly with oboe, less frequently with clarinet or violin as solo instruments. The current recording is the first one where the demanding oboe part with an exceptionally wide range (B3–F6) without any adaptation is performed by a vocalist. The vocalise rich in coloraturas gives Elina Nechayeva a great oportunity to display her voice as a miraculous instrument.
Forty-two acquired its almost final form in 1997, when Peeter Vähi had just become 42 years old. According to the composer, he was going through a crisis at the time – his marriage was crumbling, his work as a music producer in the national concert institution no longer satisfied him and the music he was composing was a repetition of itself. Therefore, the composition is autobiographical, but not only… At the same age, the career of many great musicians in the world ended – some abused alcohol or drugs, some took their own lives, some simply cracked under the pressure. The American, French, and Russian idols Elvis Presley, Joe Dassin and Vladimir Vysotsky never reached their 43rd birthday: Forty-two is dedicated to them.
The composer has said: “This piece is not meant for any one specific group of performers, this five-minute melody can be played by anyone”. Therefore, the piece has been played hundreds and hundreds of times, sounding different each time. There are a dozen versions by both the author and other composers, arrangers and performers: for oboe and organ, for trumpet and organ, for chamber ensemble, for electric guitar and organ, for oboe and string orchestra, for symphony orchestra, for rock band, for acoustic guitar, even song lyrics have been written for it, etc. The arrangement as a vocalise for coloratura soprano and symphony orchestra was composed on the initiative of Elina Nechayeva and Neeme Järvi.
Rudolf Tobias wrote the ballade Of the Bautifil Air Maiden for soprano and symphony orchestra in the summer of 1911 in Berlin. It premiered on 23rd August of the same year in the Vanemuine Concert Hall, at the celebratory concert dedicated to the 50th anniversary of the epic Kalevipoeg. Paula Brehm was the soprano and Juhan Aavik conducted the orchestra.
The ballade is based on the ending of the tenth canto of Kalevipoeg, a story about the ring of the Maid of the Sky. Tobias was fascinated by the dramatic tension and peculiarity of the epic and found that “the one peculiarity of Kalevipoeg is its pure symphonic impact”. The composer was inspired to wrote an opera based on the Estonian national epic and its première was planned for the opening of the new Estonia Theatre house in 1913. He ended up not completing the opera for various reasons, but at the first symphony concert in the Estonia Concert Hall on 24th August 1913, which Rudolf Tobias also attended, his Sanctus of the oratorio Jonah’s Mission, ballade Of the Beautiful Air Maiden, and melodrama Kalevipoeg’s Epilogue were performed.
The ballad is characterised by smooth melodic shapes and colourful harmonies. The composer created a wonderful symbiosis between the mostly recitative-sounding text and the orchestral part. The whole piece evokes freshness and is surprisingly impressionistic at times (especially at the beginning of the ballade, which sounds like a pan flute solo). These features, which can be attributed to Tobias’s impressions of Paris, are revolutionary not only in his own work, but in the Estonian music of his era in general.
Maia Lilje after Vardo Rumessen
The Estonian National Symphony Orchestra started out in 1926 as a small radio orchestra. Over the years, it has become the most prominent orchestral ambassador of Estonia abroad, powerfully increasing its international scope particularly in recent decades. Since 2010, its Principal Conductor and Artistic Director has been Neeme Järvi, who had served as its Principal Conductor also from 1963 until 1979. The Orchestra performs with renowned conductors and soloists from around the world, including of course Estonian musicians of the front rank. Its CDs demonstrate a quality that has been recognised by various renowned music magazines and have won several prizes, including a Grammy Award for the recording of cantatas by Sibelius. Its home venue is the Estonia Concert Hall in Tallinn and it has undertaken more than fifty concert tours, notably long tours of Italy in 2003 and the USA in 2009, 2013 and 2018. It has appeared at such prestigious festivals as Europamusicale in Munich, Musiksommer in Gstaad, the Baltic Sea Festival in Stockholm, Il Settembre dell’Accademia in Verona, White Light Festival in New York and Acht Brücken in Köln. Commanding a repertoire that ranges from the Baroque period to the present time, the Estonian National Symphony Orchestra has given premiere performances of symphonic pieces by almost every Estonian composer, including Arvo Pärt, Erkki-Sven Tüür, Eduard Tubin, Eino Tamberg, Lepo Sumera, etc.
The grand man of Estonian music, Maestro Neeme Järvi – a conductor “from God” – is probably one of the best-known Estonian musicians in the world. It is almost impossible to fully sum up the long and prolific career of one of the most sought-after conductors of our time.
Neeme Järvi has conducted 157 orchestras, held the position of chief conductor (currently chief conductor emeritus) of Gothenburg Symphony Orchestra and Royal Scottish National Orchestra (currently honorary conductor), music director of Detroit Symphony Orchestra (currently music director emeritus), music director of New Jersey Symphony Orchestra (currently honorary conductor), chief conductor of the Hague Residentie-orchestra (currently chief conductor emeritus), music director of Orchestre de la Suisse Romande, etc. The considerable increase in the artistic level of these orchestras has greatly been his service, as has the respect by these orchestras and their ongoing wish to continue their co-operation.
His discography is likewise impressive. Among others he has recorded all symphonies by Prokofiev, Shostakovich, R. Strauss, Mahler, Dvořák, Glazunov, Sibelius, Nielsen and Brahms.
Having served as chief conductor of the Estonian National Symphony Orchestra from 1963 to 1979, he took a difficult decision in 1980 and emigrated from the artistically oppressive USSR to the West where he made it his mission to introduce Estonian music to the world. He has conducted works by Rudolf Tobias, Artur Kapp, Heino Eller, Arvo Pärt, Eino Tamberg, Veljo Tormis, Erkki-Sven Tüür and other Estonian composers – but first and foremost, by Eduard Tubin with whom he developed close artistic relationship.
By today, Neeme Järvi has re-established his contact with the re-independent Estonia. In 2001, Neeme, the head of Järvi “Dynasty” together with his two sons, conductors Paavo and Kristjan, initiated the international conducting master classes in Pärnu which by now have grown into the Järvi Academy and Pärnu Music Festival. Since 2010, Neeme Järvi was again appointed Artistic Director and Chief Conductor of ENSO and from the summer of 2020 onwards he continues as its Honorary Chief Conductor.
In 2018, Maestro Järvi received Gramophone’s Life Achievement Award.
Kalle Randalu is an internationally sought-after pianist from Estonia. He has studied under Professor Bruno Lukk in the Estonian Academy of Music and in the Moscow Conservatoire under Professor Lev Vlassenko. He is a laureate of several international piano contests, among others there are prizes from the International Robert Schumann Contest in Zwickau (1981), the International Tchaikovsky Competition in Moscow (1982) and First Prize from the ARD International Music Competition in Munich (1985).
Kalle Randalu settled in Germany, 1988. In 1994–1997, he was a professor at the Freiburg University of Music and since 1997, has held a professorship at the Karlsruhe University of Music.
Kalle Randalu has given concerts in most European countries, the USA, Australia, Russia and Japan. Among the venues where he has performed are the Wiener Konzerthaus, the Hercules Hall in Munich, the Berliner Konzerthaus, the Grand Hall of Moscow Conservatoire, the Grand Hall and Small Hall of St Petersburg Philharmonia, the Finlandia Hall in Helsinki, the Great Festival Hall in Salzburg and the Rosengarten Mannheim.
Kalle Randalu has performed with numerous orchestras, among others with the Orchestra of the Bayerische Rundfunk, the BBC Symphony Orchestra, the Hamburger Philharmoniker, the St Petersburg and Moscow Philharmonics, the Finnish Radio Symphony Orchestra, the Württembergisches, Berliner and Ostrobothnian Chamber Orchestras as well as most of the Estonian orchestras. Randalu has worked with prominent conductors such as Neeme Järvi, Mariss Jansons, Maxim Shostakovich, Juha Kangas, Leif Segerstam, Osmo Vänskä, Paavo Järvi and Eri Klas. The closest collaboration that lasted nearly two decades, though, was with Peeter Lilje.
For over 20 years he has been connected with Villa Musica, one of Germany’s biggest concert institutions, which brings together leading German musicians.
Kalle Randalu’s repertoire contains over 50 piano concertos and a large number of solo and chamber works. In collaboration with the Finnish conductor Juha Kangas he has played all piano concertos by Mozart. Randalu has on many occasions played all Beethoven’s concertos.
Kalle Randalu has released numerous CDs. A sensational success were the seven volumes of the complete Hindemith sonatas with Ensemble Villa Musica, which have repeatedly received prizes, including the Classical Award in France and the Klassik-Echo prize in Germany. Latest recordings feature Marginalia by Jaan Rääts (2014, ERP), Mozart’s piano concertos (Alba Records), various piano works by Brahms on a double-CD, three volumes of chamber music by Schumann, also complete piano concertos by Beethoven and Brahms together with the ENSO and Neeme Järvi (2016–2017, ERP).
Credits
Recorded on May 30th, 2019 (#1–3), May 29th, 2019 (#4–6) and April 25th, 2019 (#7–8), and April 17th, 2019 (#9) in Estonia Concert Hall, Tallinn
Live (#1–6, #9)
Engineered, edited and mastered by Tanel Klesment
Assistant sound engineer – Algis Pauliukaitis (ERR)
Liner notes compiled by Maia Lilje
English translation by Tiina Jokinen
Front cover artwork by Heinz Valk
Photos by Krõõt Tarkmeel, Kaupo Kikkas and from private collections
Design by Mart Kivisild
-324x324.jpg)
