Kirjeldus
* World première
Kalle Randalu, piano (#1–6)
Estonian National Symphony Orchestra / ENSO
Concertmasters Triin Ruubel (#1– 6) and Arvo Leibur (#7)
Neeme Järvi, conductor
Eesti keeles
Wolfgang Amadeus Mozarti loomingus ei ole kuigi palju teoseid, mis oleksid kirjutatud minoorses põhihelistikus. Nii sümfooniate kui klaverikontsertide hulgas on neid vaid kaks. Biograafidele on need pakkunud erilist huvi. Üksmeel valitseb arvamuses, et minoorsete helistike valikut ei määranud mingid tõsised hetked helilooja elus.
Tonaalsuste mõju on inimestele erinev, kuid igas helistikus, olgu või varjatud kujul, on oma emotsionaalne sõnum. Mozarti puhul on uurijad minoorsetele helistikele andnud erinevaid karakteristikaid, kuid olulises langevad nende nägemused kokku. Näiteks g-mollis väljenduvat tema kirgastunud, õrna valulikkusega sisemusse pööratud helimaailm. A-moll on teravate kontuuridega, külmalt hõbedane, e-moll justkui läbipaistev, klaasjas. D-moll on deemonlikult tume, metafüüsiliselt võbelev ja c-moll seda võbelust ületav, surma jaatav.
Kaks minoorset klaverikontserti d-moll ja c-moll tähistavad uut etappi mitte üksnes Mozarti enese loomingus, vaid žanri arenguloos üldisemalt. Neis on helilooja otsekui vabanenud kammitsaist – ta sai komponeerida julgelt oma loomingulist suveräänsust näidates, mitte eelkõige publiku maitset järgides. Mõlemas kontserdis domineerib sümfooniline arenguprintsiip ja orkestri roll on senisest kaalukam. Mozart üllatab ebatavaliste vormilahendustega. Tema helikeel komplitseerub, mida näitavad ka sel perioodil, aastail 1782–1785 loodud kuus Joseph Haydnile pühendatud keelpillikvartetti. Eriti neist viimane, nn „Dissonantside kvartett“ C-duur KV 465, mis valmis 14. jaanuaril 1785. Selle kromatismirikkad meloodiakäigud muudavad harmoonia ebatavaliselt keeruliseks, mida võime kuulda ka kõnesolevais kontsertides. Polegi imestada, et Mozarti minoorsed klaverikontserdid pälvisid Beethoveni ja Brahmsi tähelepanu, kes neid meelsasti mängisid, lisades enda komponeeritud kadentsid.
Klaverikontsert nr 20 d-moll, KV 466 valmis 10. veebruaril 1785 ja kõlas päev hiljem autori soleerimisel populaarses Viini kasiinos Zur Mehlgrube. 12. veebruaril musitseeris Mozart oma Püha Stephani katedraali lähedal asuvas uhkes üürikorteris koos auväärsete külalistega, kelle hulgas oli ka Joseph Haydn. Mängiti võõrustaja hiljuti valminud kvartette. Leopold Mozart, kes mõlemale sündmusele kaasa elas, kirjutas tütar Maria Annale mõni päev hiljem, et d-moll klaverikontserdi ettekanne oli olnud suurejooneline.Veelgi olulisem oli Haydni hinnang tema pojale: “Ma ütlen Teile Jumala palge ees kui aus mees – Teie poeg on suurim komponist, keda isiklikult või nime järgi tunnen: tal on maitset ja lisaks on tal suurimad teadmised kompositsioonist.”
See aeg oli Mozarti elus üks õnnelikemaid. Üksteise järel toimusid tulutoovad akadeemiad, esinemiste ja klaveritundide kõrval täitis tema päevi kirev seltskonnaelu ning ta lasi end kaasa haarata oma kirest keegli-, piljardi- ja hasartmängude vastu. Aga loominguks jäänud aega vähe, nagu ta ühes kirjas isale tunnistas. Ometi valmis neil aastail klaverikontsertide kõrval üle saja teose, sh klaverisonaadid nr 10–18, mitmed variatsioonitsüklid ning fantaasia c-moll klaverile.
D-moll kontsert on Mozarti esimene sümfooniline kontsert, millega seoses meenuvad samas põhihelistikus komponeeritud ooperi “Don Giovanni” avamäng ja viimane, autori poolt lõpetamata jäänud reekviem. Orkestri ekspositsioonis valitseb tume, keelpillide rahututest sünkoopidest ja trummeldavatest bassikäikudest pingestatud atomosfäär, mis domineerib kogu avaosas. Peateema kõlab siin pea ängistava karjena, millele kontrasteerub puupillidelt allaheitlik-kaeblev kõrvalteema. Solist toob juurde veel kolmandagi, lohutava loomuga teema. Pinge kasvab töötluses ja nagu hilistes sümfooniates, ei mahene see repriisiski.
D-moll kontserdil puuduvad Mozarti originaalkadentsid. Pole teada, kas ta need üldse noodistas või pole need säilinud. Enamasti mängitakse teost Beethoveni kadentsidega – nii esimeses kui kolmandas osas, mis kõlavad ka käesoleval heliplaadil. Ebatavaline on avaosa lõpp – ohkelistes minoorsetes akordides kustudes, kui traagiliste sündmuste järelkaja.
Teine osa, Romanss, on B-duuris ja komponeeritud ebatavaliselt rondovormis. See toob oma liigutavalt võluva laululise refrääniga muusikasse ajutise rahu, mida ometi varjutab rondo teises episoodis (g-moll) valitsev dramaatiline pinge. Refään ja sellele järgnev kooda pakuvad taas rahunemise.
Rondosonaadina vormitud finaal on siin ebatavaliselt minoorse põhiteemaga. Jõuline dünaamika viitab Beethovenile. Solist esitleb tungleva karakteriga teema, mida orkester edasi arendab. Nagu Mozarti puhul kombeks, on teine episood töötluse rollis ja meenutab avaosa ähvardavat atmosfääri. Samas toovad mažoorsed lõigud muusikasse ka helgeid momente. Teos lõpeb ehtmozartlikult elujaatavalt, säravas D-duuris.
Kontsert nr 24 c-moll, KV 491 on loodud 1786. aasta veebruaris paralleelselt ooperiga “Figaro pulm”. Lõplikult valmis teos 24. märtsil ja esiettekanne toimus Viini Burgtheateris 7. aprillil 1786, soleeris autor. See oli Mozarti viimane suurejooneline etteaste pianistina Viinis. Kolm nädalat hiljem, 1. mail jõudis samas teatris esmakordselt lavale “Figaro pulm”.
C-moll kontsert eristub teistest oma traagilis-paatosliku karakteriga, mida kohtab Mozarti muusikas harva. Samas helistikus on kirjutatud veel 14. klaverisonaat, KV 457 ja fantaasia KV 475 ning varasem serenaad puhkpillidele KV 388. Teose avaosa on ulatuslikum ja temaatiliselt rikkalikum kui üheski teises Mozarti klaverikontserdis ja siin ei valitse solisti ja orkestri seltskondlik konversatsioon, vaid dramaatiline vastuolu. Helilooja kasutab selles kontserdis senisest suuremat orkestrikoosseisu, lisades puupillidele uudsena oma tollase meelisinstrumendi klarneti ning trompetid ja timpanid. Ludwig van Beethoven olevat pärast teose esmakordset kuulmist tunnistanud tuntud pianistile Johann Cramerile: “Ah, me ei ole iial võimelised midagi sellist kirjutama.”
Teose käsikirjaline materjal annab tunnistust, kui ebatavaliselt pingeline see tööprotsess oli, kummutades legendi, nagu komponeerinuks Mozart oma muusikat alati mängleva kergusega. Säilinud visanditelehed ja erinevate tindivärvidega tehtud parandused-korrektuurid, eriti kolmanda osa klaveripartiis, tõendavad vastupidist. Teose faksiimile avaldas aastal 2014 kirjastus Bärenreiter.
Muusika algab unisoonselt keelpillidega ja peagi kõlab peateema timpanilöökidest saadetuna kogu orkestrilt, viidates selgelt sarnasusele Beethoveni kolmanda, samuti c-mollis komponeeritud kontserdiga.Traagilisele peateemale kontrastiks valitseb kõrvalteemas sügav kurbus. Solist toob mängu kolmanda, samuti lüürilise teema, millega liituvad veel kaks iseseisvat muusikalist kujundit. Rikkaliku materjali eksponeerimisel mängivad siin tähtsat rolli puupillid. Töötluseosas vastanduvad solisti sisseastudes kolmas teema ja pateetiline peateema. Pingeline võitlus orkestri ja solisti vahel ei vaibu ka repriisis, kus teemad pöörduvad tagasi vastupidises järjekorras. Johannes Brahmsi kadents, mida Kalle Randalu mängib, ei varja selle looja enese kontsertide orkestraalselt võimast väljenduslaadi. Nagu ka d-moll kontserdis, lõpeb avaosa pianissimo’s.
Teine osa Larghetto on rondovormis. Mozarti biograafi Alfred Einsteini sõnul on muusika siin oma väljenduslaadis “liigutavalt puhas ja äärmiselt lihtne”, intiimselt kammerlik. Õrn laululine refrääniteema vaheldub kahe erineva – nukra alatooni ning helgelt muretu episoodiga.
Kontserdi finaal on variatsioonivormis. Ranges marsirütmis orkestrilt kõlav teema c-mollis omandab varieerudes üha uusi karaktereid – kaeblikke, pateetilisi, helgelt pastoraalseid, mänglevalt tantsulisi . Taas on siin puupillid ja klaver vastastikku inspireerivaiks partnereiks. .
“Mu eesmärk on tutvustada /…/ eriti neid teoseid, mis on erinevatel põhjustel unustusse jäänud. “Isade maa” on Johannes Hiobi viimane teos, ilusate meloodiatega ja väga hästi orkestreeritud. Meeleolult meenutab see Sibeliuse “Finlandiat”. Mäletan, kui omaaegne Helsingi Linnaorkestri peadirigent Tauno Hannikainen 1958. aastal Eestis “Finlandiat” juhatas. Kogu rahvas tõusis saalis püsti – see oli väga eriline”. (Neeme Järvi) (Mart, mõtleme, võib-olla paneks selle Järvi teksti läbipaistva digitray alla, plaaadiketta taha – seal mõjuks see rohkem motona, mitte informatiivsena.)
Johannes Hiob kuulus heliloojate põlvkonda, kelle tähtsaimad esindajad olid Eduard Tubin, Eduard Oja, Eugen Kapp. Need erineva elu- ja loomesaatusega heliloojad astusid oma varaste teostega eesti muusikasse 1930ndail aastail. Hiobi loomingu põhiosa sündis selle aastakümne teisel poolel.
Hiob lõpetas 1934. aastal Tallinna Konservatooriumi Artur Kapi kompositsiooni- ja August Topmani oreliklassi. Aastail 1933–1936 töötas ta organisti ja koorijuhina Tallinnas Nõmme Rahu kirikus ning 1936–1940 Tallinna Toomkirikus. Kui kiriklikud institutsioonid 1940. aastal likvideeriti, töötas ta Haapsalus muusikaõpetajana. 1941. aasta talvel mobiliseeriti Hiob Punaarmeesse ja saadeti Arhangelski oblastisse tööpataljoni. 1942. aasta mais mõisteti ta NKVD poolt nõukogudevastase agitatsiooni eest kümneks aastaks vangi ja arvatavasti hukati 7. augustil 1942 Vorkuta sunnitöölaagris.
Hiobi loomingu põhiosa moodustavad vaimulikud teosed, millest silmapaistvaimad on 1930ndate aastate alguses loodud kantaadid “Jesaja kuulutamine”, “Lunastav kannatus”, “Jõulukantaat” ja oratoorium “Suitsev Siinai” . Tema viimane, 1939. aastal valminud suurteos oli Aino Kallase jutustuse “Bernhard Riives” järgi loodud ajalooline ooper “Võidu hind”. Loomingu loetelus on ka mõned orkestriteosed, oreli- ja kammermuusikat ning koorilaule. Nõukogude ajal, mil religioosne muusika oli taunitud, vajus tema looming unustusse.
Johannes Hiobi pateetiline, dramaatiliselt pingeline ja kontrastirohke väljenduslaad lähtub XX sajandi alguse klassikalis-romantilisest suunast, kuhu kuulub ka tema suure eeskuju Rudolf Tobiase looming, millel oli oluline koht Hiobi repertuaaris organisti ja koorijuhina. Veel on leitud tema teostes sarnasust Artur Kapi raskepärase väljenduslaadiga – seda kuuleme ka sümfoonilises fantaasias “Isade maa” aastast 1940, mille esiettekanne pea kaheksa aastakümmet hiljem on jäädvustatud käesolevale heliplaadile. Teose algustaktidest valitsevale süngele atmosfäärile ja ähvardavalt ründavatele kujunditele vastanduvad koraalilikult mõtlikud või eleegiliselt kaeblikud kujundid. Helilooja on kasutanud siin Karl August Hermanni tuntud laulu „Isamaa mälestus“ motiive, mille tekst otsekui lisaks muusikale programmilise tähenduse. Traagiliselt, c-mollis alanud teos lõpeb apoteooslikult C-duuris. Johannes Hiob oli muusikas traditsioonide hoidja, mitte uuendaja. Lühikeseks jäänud elutee oli üks põhjusi, miks tema isikupärane stiil jäi välja kujunemata.
Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri (ERSO) ajalugu ulatub aastasse 1926, olles sarnaselt paljude omataolistega maailmas seotud rahvusliku ringhäälingu sünni ja arenguga. Aastatega on ERSO kujunenud olulisimaks Eesti orkestrimuusika saadikuks väljaspool kodumaad ning just viimastel kümnenditel on oluliselt avardatud rahvusvahelist haaret ja pälvitud tunnustust. Alates 2010. aastast on enam kui 100-liikmelise orkestri peadirigent ja kunstiline juht Neeme Järvi, kes esimest korda oli samal ametikohal 1963–1979. Orkestri kunstiline nõustaja on Paavo Järvi ning peakülalisdirigent Olari Elts, kellest järgmisel hooajal saab peadirigent.
ERSO teeb koostööd maailmas tunnustatud dirigentide ja solistidega ning parimate Eesti interpreetidega. ERSO plaadistuste kõrget kvaliteeti on esile tõstetud mainekates klassikalise muusika ajakirjades ning sellega on kaasnenud mitu auhinda, millest olulisim on Sibeliuse kantaatide salvestise eest pälvitud Eesti esimene Grammy. Orkester on käinud arvukatel turneedel Euroopas, kolmel korral Ameerika Ühendriikides, samuti Hiinas jm ning osalenud nii Eesti kui rahvusvahelistel muusikafestivalidel, millest olulisimad on olnud Europamusicale Münchenis, Musiksommer Gstaadis, Läänemere festival Stockholmis, Il Settembre dell’Accademia Veronas, White Light Festival New Yorgis ja Acht Brücken Kölnis. Orkestri repertuaar ulatub bariokiajastu teostest nüüdismuusikani ning erilisel kohal selles on Eesti heliloojate, sh Arvo Pärdi, Erkki-Sven Tüüri, varasemast Eduard Tubina, Eino Tambergi, Lepo Sumera jpt teoste esmaettekanded.
Eesti muusika suurkuju maestro Neeme Järvi, tänapäeva ühe hinnatuima dirigendi elutee on olnud kirev ja saavutusterohke. Ta on juhatanud 157 orkestrit, olnud pikka aega Göteborgi Sümfooniaorkestri peadirigent (praegu emeriitpeadirigent), Šoti Kuningliku Rahvusorkestri peadirigent (praegu audirigent), Detroidi Sümfooniaorkestri muusikadirektor (praegu emeriitmuusikadirektor), New Jersey Sümfooniaorkestri muusikadirektor (praegu audirigent), Haagi Residentie-orkestri peadirigent (praegu emeriitpeadirigent) jne. Tema teeneks on olnud nende kollektiivide kunstilise taseme märgatav tõus. Siit ka austus, mida need orkestrid tema suhtes tänini tunnevad ja jätkuv soov koostööd teha.
Muljetavaldav on Neeme Järvi diskograafia – kaugelt üle 500 heliplaadi. Ta on muuhulgas salvestanud kõik Prokofjevi, Šostakovitši, R. Straussi, Mahleri, Dvořáki, Glazunovi, Griegi, Sibeliuse, Nielseni, Brahmsi ja Tubina sümfooniad.
ERSOga seob Neeme Järvit pikka aega kestnud koostöö, mis sai alguse aastal 1956. Seitsme aasta pärast, 1963 tehti tol ajal alles 26-aastasele perspektiivikale dirigendile ettepanek asuda orkestri peadirigendi ametikohale. Algas süstemaatiline töö ning püüdlus tõsta orkestri kunstilist taset, seejuures üheks oluliseks kriteeriumiks sai põhjalikult läbimõeldud repertuaarivalik. Aastatel 1963–1975 oli Neeme Järvi ühtlasi ka Estonia teatri peadirigent.
Olnud ERSO eesotsas aastani 1979, tegi Neeme Järvi aastal 1980 raske otsuse ja emigreerus koos perega loomingulist vabadust piiranud nõukogude režiimi eest läände. Seal töötades pidas ta oma missiooniks eesti muusika tutvustamist. Neeme Järvi taktikepi all kõlasid Rudolf Tobiase, Artur Kapi, Heino Elleri, Arvo Pärdi, Eino Tambergi, Veljo Tormise, Erkki-Sven Tüüri, Peeter Vähi ja teiste eesti heliloojate teosed, eelkõige aga Eduard Tubina, kellega Neeme Järvit sidus tihe loominguline koostöö.
Nüüdseks on Neeme Järvi end taas Eestiga sidunud. Olles suure Järvide dünastia pea, kuhu kuuluvad ka tema kaks tuntud dirigentidest poega – Paavo ja Kristjan Järvi, kutsus ta 2000. aastal ellu rahvusvahelised dirigentide meistrikursused Pärnus, millest on välja kasvanud Järvi Akadeemia ja Pärnu Muusikafestival. Aastast 2010 sai Neeme Järvi taas ka ERSO kunstiline juht ja peadirigent ning 2020. aasta suvest jätkab ta aupeadirigendina.
Üks viimase aja olulisim tähelepanuavaldus maestrole on Gramophone’i elutöö auhind 2018.
Kalle Randalu, rahvusvaheliselt tuntud eesti pianist on lõpetanud Eesti Muusikaakadeemia prof Bruno Luki klassis ja täiendanud end Moskva Konservatooriumis prof Lev Vlassenko juures. Ta on pälvinud laureaaditiitli mitmetel rahvuslikel ja rahvusvahelistel konkurssidel, sh Schumanni-nimeline konkurss Zwickaus (1981), Tšaikovski-nimeline konkurss Moskvas (1982) ja ARD-konkurss Münchenis (1985), kus ta tuli võitjaks.
- aastast elab Kalle Randalu Saksamaal, kus ta aastail 1994–1997 oli Freiburgi Muusikaülikooli professor, aastast 1997 on ta Karlsruhe Muusikaülikooli professor.
Kalle Randalu on esinenud enamikes Euroopa riikides, Ameerikas, Austraalias, Venemaal ja Jaapanis. Tema mäng on muuhulgas kõlanud Viini ja Berliini Konzerthausis, Müncheni Herkules-saalis, Moskva Konservatooriumi Suures saalis, Peterburi Filharmoonia Suures ja Väikeses saalis, Hamburgi Musikhalles, Helsingi Finlandia-talos, Salzburgi Festspielhausis, Mannheimi Rosengartenis jm.
Kalle Randalu on musitseerinud koos paljude maailma tuntud orkestrite ja dirigentidega, sh Baieri Raadio Sümfooniaorkester, BBC Sümfooniaorkester, Peterburi, Moskva ja Hamburgi filharmoonikud, Soome Raadio Sümfooniaorkester, Württembergi, Peterburi, Kesk-Põhjamaa ja Berliini kammerorkestrid ning enamik Eesti orkestreid.
Ta on teinud koostööd selliste tuntud dirigentidega nagu Neeme Järvi, Mariss Jansons, Maksim Šostakovitš, Juha Kangas, Leif Segerstam, Osmo Vänskä, Paavo Järvi, Eri Klas. Kõige tihedam oli aga ligi kaks aastakümmet kestnud koostöö Peeter Liljega.
Kalle Randalu repertuaaris on üle 50 klaverikontserdi ning suur hulk soolo- ja kammerteoseid. Koos Juha Kangasega on ta ette kandnud enamiku Mozarti 27 klaverikontserdist. Korduvalt on tema esituses kõlanud kõik Beethoveni klaverikontserdid.
Üle 20 aasta on ta olnud seotud Saksamaa juhtivaid muusikuid ühendava kammerakadeemiaga Villa Musica.
Kalle Randalul on ka hulgaliselt salvestisi. Erilist tähelepanu on äratanud tema seitsmest CDst koosnev tsükkel Hindemithi sonaadiloominguga (koostöös Villa Musica interpreetidega), mis on saanud Classical Award’i (Prantsusmaal) ja Klassik Echo (Saksamaal) auhinnad. Tema viimaste plaadistuste hulgas on Jaan Räätsa “Marginalia” (2014, ERP), duubel-CD Brahmsi klaveriteostega, kolmik-CD Schumanni kammermuusikaga, Mozarti klaverikontserdid (Alba Records), samuti kõik Beethoveni ja Brahmsi klaverikontserdid koos ERSO ja Neeme Järviga (2016–2017, ERP).
Inglise keeles
Not too many works in Wolfgang Amadeus Mozart’s legacy are in minor scale: in fact, only two of his symphonies and the same number among the piano concertos. Hence, the special interest that the afore-mentioned have presented to his biographers. There is a unity in the opinion that the choice of minor key was not really caused by any serious moments in the composer’s life.
Tonality affects people in various ways, however, every scale carries an emotional message, even though a hidden one. In case of Mozart, different researchers have characterized the minor scales differently, but in essence, they all agree on the following: G minor expresses the composer’s crystalized tenderly painful introverted musical landscape. A minor, in its turn, is sharply outlined frosty silver, while E minor is almost glassily transparent. D minor is demonically dark, metaphysically flickering and C minor transcends this flickering in welcoming the death.
The two piano concertos– in D minor and C minor – denote a new era not only in Mozart’s works, but in the genre as such. In both concertos Mozart has cast the fetters and pursued his own style and creative freedom putting the taste of the audience second. Both concertos are governed by the principle of symphonic development, thus giving the orchestra a more significant role. Mozart surprises with an unusual form. His music is getting more complicated which is best seen in the six string quartets dedicated to Joseph Haydn from 1782–1785 and particularly, the last in the series, so-called “Dissonance” in C major from 1785. Its melody moves, rich in chromatism, make harmony extremely complicated as can clearly be observed in those concertos. Hence it is no wonder that Mozart’s piano concertos in minor key attracted the attention of Beethoven and Brahms who both enjoyed performing them adding each their own cadenzas.
Piano concerto No 20 in D minor was completed by February 10th, 1785 and premiered the next day by the composer as soloist in Vienna’s popular Casino Zur Mehlgrube. On February 12th, Mozart and his guests, among them also Joseph Haydn, were making music in his posh rental apartment by St Stephen’s Cathedral. The performed works were Mozart’s recent quartets. Leopold Mozart, present on both occasions, later wrote in the letter to his daughter Maria Anna that the premiere of piano concerto in D minor had been ostentatious. Yet more important for him was the appraisal by Haydn: “As an honest man before God I am telling you – your son is the greatest composer that I know personally or by name: he has taste and in addition to that he also masters the ultimate knowledge of composition.”
That was one of the happiest periods in Mozart’s life. One after another, profitable academies were taking place and aside from performances and teaching he lead busy social life and got carried away by the passion for bowling, billiards and gambling. As he himself admitted in a letter to his father, there was too little time for composing, although he managed to complete more than a hundred works including piano sonatas 10–18, several variations and phantasy in D minor for piano.
The concerto in D minor is the composer’s first symphonic concerto reminiscent of the overture to opera Don Giovanni and his last unfinished work Requiem. The orchestral exposition is governed by dark and tense atmosphere of restless string syncopes and drumming bass passages that finally puts its stamp on the whole of the opening movement. The main theme makes an almost anguished scream contrasted by submissive-plaintive secondary theme played by the woodwinds. The soloist introduces yet another, consoling theme. The tension grows in the development and, similar to the later symphonies, will not relent in the reprise.
The concerto in D minor lacks Mozart’s original cadenzas. It is unkown if he notated them at all or they have just not been preserved. The work is mostly performed with Beethoven’s cadenzas, both in the first and third movements like on the current CD. The opening movement has an unusal ending with sighing chords in minor key, as if echoing the preceding tragic events.
The second movement, Romance, is in B flat major and composed in an unusual rondo form. This, with its touchingly charming song-like refrain, brings temporary peace, again later overshadowed by the dramatic tension in the second episode in G minor. The refrain and its following coda offer a new calm.
The finale in the form of rondo sonata is governed by the main theme, unusually in minor scale. The powerful dynamics refer to Beethoven. The soloist presents a theme in a crowded character developed further by the orchestra. As customary with Mozart, the second episode is carrying the developing role reminiscent of the threatening atmosphere in the opening. At the same time passages in major key bring joy and light with the whole work ending brightly and optimistically in D major.
Concerto No 24 in C minor (KV 491) was composed in 1786 parallel to the opera Le nozze di Figaro. The concerto was completed on March 24th and was premiered with Mozart as soloist in Vienna Burgtheater on April 7th. This remained the composer’s last big performance as pianist in Vienna. Three weeks later, on May 1st, Le nozze di Figaro was premiered on the same stage.
Concerto in C minor distinguishes itself from the others with its tragic and full of pathos character, not too frequently encountered in Mozart’s music. Piano sonata No 14 (KV 457), phantasy KV 475 and an earlier serenade for winds KV 388 have also been written in the same scale. The opening of the piece is more extensive and versatile thematically than in any other piano concerto by Mozart with soloist and orchestra being in dramatic opposition instead of their usual social conversation. Here the composer innovatively uses a bigger orchestral staff adding his favourite instrument clarinet as well as trumpets and kettledrums to the woodwinds. Allegedly, after the first hearing of the concerto Ludwig van Beethoven had confessed to famous pianist Johann Cramer: “Alas! We would never be able to compose anything like that.”
The notes of the manuscript testify to the stress of the creative process contradicting the legend according to which Mozart always composed with playful ease. The old notes and sketches with corrections and changes in multicolored ink are proof of the exact opposite. The facsimile of the work was published by Bärenreiter in 2014.
The music starts by strings in unison and soon the main theme is played by the orchestra accompanied by kettledrums, clearly referring to the similarity with Beethoven’s concerto No 3, also in minor key. Contrasting the tragic main theme is the deep sadness of the secondary line. Soloist introduces yet a third, also lyrical theme joined by two more independent musical patterns. An important role is played by the woodwinds in exposing the rich musical material. With the soloist’s entry the third and pathetic main themes will be contrasting each other. The intense battle between orchestra and soloist will neither relent in reprise where the themes will return in the reverse order. The Brahms’ cadenza performed by Kalle Randalu discloses its creator’s own powerful orchestral mode of expression. As in the concerto in D minor, the opening ends in pianissimo.
The second movement Larghetto is in rondo form. According to Mozart’s biographer Alfred Einstein, the intimately chamber-like music here is touchingly pure and extraordinarily simple. The sweet singing theme in refrain switches into two different episodes, one with a melancholy undertone and the other joyfully careless.
The finale is in the form of variation. The strict march theme in C minor by the orchestra obtains continuously new characters in its variation – plaintive, pathetic, brightly bucolic, playfully dancing. Yet again, the woodwinds and the piano are mutually inspiring partners.
Johannes Hiob belonged to the composers’ generation whose most important representatives are Eduard Tubin, Eduard Oja, Eugen Kapp. The afore-mentioned, each with their different fate in life and music, entered the Estonian music scene in the 1930s. Hiob wrote most of his music in the second half of that decade.
He graduated from Artur Kapp’s composition and August Topman’s organ classes at Tallinn Conservatory in 1934. In 1933–1936, he worked as organist and choirmaster at Nõmme Rahu Church, Tallinn and in 1936–1940, at the Dome Church of Tallinn. After the abolishment of church institutions in 1940, he became a music teacher in Haapsalu. In the winter of 1941, Hiob was conscripted by the Red Army and sent to labour battalion in Arkhangelsk. In May 1942, he was sentenced to 10 years in prison for anti-Soviet propaganda and was probably executed in Vorkuta labour camp on August 7th, 1942.
His main legacy is made up by sacred works such as cantatas Message of Isaiah, Redeeming Patience, Christmas Cantata and oratorio Smoking Sinai. He completed his last extensive work, a historically themed opera The Price of the Victory after the story Bernhard Riives by Aino Kallas in 1939. The list includes also orchestral, organ and chamber music works. His music went into oblivion during the Soviet period with sacred music being generally disapproved.
Hiob’s pathetic, dramatically tense and full of contrasts mode of expression has its source in the classic-romantic trend of the beginning of the 20th century and his idol Rudolf Tobias from the same period whose work had special place in Hiob’s repertoire as organist and choirmaster. Similarities between Johannes Hiob’s music and Artur Kapp’s heavier style can also be observed and particularly in the symphonic fantasy Fathers’ Land from 1940 which was premiered nearly eight decades later and is presented on the current recording. The gloomy atmosphere and threateningly agressive figures in the opening bars are contrasted by choral-like meditative or elegiacally plaintive patterns. The composer has used motifs from Reminiscence of Fatherland, a famous song by Karl August Hermann, the lyics of which seem to add programmatic meaning to the music. The work beginning so tragically in C minor ends with apotheosis in C major. Johannes Hiob was not an innovator, but rather a keeper of traditions. We can assume that with his life cut prematurely short, his individual style had really no possibility to develop into full bloom.
The Estonian National Symphony Orchestra (Eesti Riiklik Sümfooniaorkester) started out in 1926 as a small radio orchestra. Over the years, it has become the most prominent orchestral ambassador of Estonia abroad, powerfully increasing its international scope particularly in recent decades. Since 2010, its principal conductor and artistic director has been Neeme Järvi, who had served as its Principal Conductor also from 1963 until 1979. The Orchestra performs with renowned conductors and soloists from around the world, including of course Estonian musicians of the front rank. Its CDs demonstrate a quality that has been recognised by various renowned music magazines and have won several prizes, including a Grammy Award for the recording of cantatas by Sibelius. Its home venue is the Estonia Concert Hall in Tallinn and it has undertaken more than fifty concert tours, notably long tours of Italy in 2003 and the USA in 2009, 2013 and 2018. It has appeared at such prestigious festivals as Europamusicale in Munich, Musiksommer in Gstaad, the Baltic Sea Festival in Stockholm, Il Settembre dell’Accademia in Verona, White Light Festival in New York and Acht Brücken in Köln. With a repertoire ranging from Baroque to present, the Estonian National Symphony Orchestra’s special focus is on premiering symphonic pieces by almost every Estonian composer, including Arvo Pärt, Erkki-Sven Tüür, Tõnu Kõrvits, Jüri Reinvere, Eduard Tubin, Lepo Sumera, etc.
The grand man of Estonian music, Maestro Neeme Järvi – a conductor “from God” – is probably one of the best-known Estonian musicians in the world. It is almost impossible to fully sum up the long and prolific career of one of the most sought-after conductors of our time.
Neeme Järvi has conducted 157 orchestras, held the position of chief conductor (currently chief conductor emeritus) of Gothenburg Symphony and Royal Scottish National Orchestras (currently honorary conductor), music director of Detroit Symphony Orchestra (currently music director emeritus), music director of New Jersey Symphony Orchestra (currently honorary conductor), chief conductor of the Hague Residentie-orchestra (currently chief conductor emeritus), music director of Orchestre de la Suisse Romande, etc. The considerable increase in the artistic level of these orchestras has greatly been his service that has earned him the respect of the orchestras and their ongoing wish to continue their co-operation.
His discography is likewise impressive – over 500 records. Among others, he has recorded all symphonies by Prokofiev, Shostakovich, R. Strauss, Mahler, Dvořák, Glazunov, Grieg, Sibelius, Nielsen and Brahms.
Having served as chief conductor of the Estonian National Symphony Orchestra from 1963 to 1979, he took a difficult decision in 1980 and emigrated from the artistically oppressive USSR to the West where he made it his mission to introduce Estonian music to the world. He has conducted works by Rudolf Tobias, Artur Kapp, Heino Eller, Arvo Pärt, Eino Tamberg, Veljo Tormis, Erkki-Sven Tüür, Peeter Vähi and other Estonian composers – but first and foremost, by Eduard Tubin with whom he developed close artistic relationship.
By today, Neeme Järvi has re-established his contact with the re-independent Estonia. In 2001, Neeme, the head of the Järvi “Dynasty” together with his two sons, conductors Paavo and Kristjan, initiated the international conducting master classes in Pärnu, an event which by now have grown into the Järvi Academy and Pärnu Music Festival. In 2010, Neeme Järvi was reappointed artistic director and chief conductor of ENSO and from 2020, he continues as honorary chief conductor.
An important recent tribute to maestro is the Life Achievement Award of the Gramophone in 2018.
Kalle Randalu is an internationally sought-after pianist from Estonia. He has studied under Prof Bruno Lukk in the Tallinn Conservatoire and in the Moscow Conservatoire under Prof Lev Vlassenko. He is a laureate of several international piano contests, among others there are prizes from the International Robert Schumann Contest in Zwickau (1981), the International Tchaikovsky Competition in Moscow (1982) and First Prize from the ARD International Music Competition in Munich (1985).
Kalle Randalu settled in Germany, 1988. In 1994–1997, he was professor at the Freiburg University of Music and since 1997, has held professorship at the Karlsruhe University of Music.
Kalle Randalu has given concerts in most European countries, the USA, Australia, Russia and Japan. Among the venues where he has performed are the Wiener Konzerthaus, the Hercules Hall in Munich, the Berliner Konzerthaus, the Grand Hall of Moscow Conservatoire, the Grand Hall and Small Hall of St Petersburg Philharmonia, the Finlandia Hall in Helsinki, the Great Festival Hall in Salzburg and the Rosengarten Mannheim.
Kalle Randalu has performed with numerous orchestras, among others with the Orchestra of the Bayerische Rundfunk, the BBC Symphony Orchestra, the Hamburger Philharmoniker, the St Petersburg and Moscow Philharmonics, the Finnish Radio Symphony Orchestra, the Württembergisches, Berliner and Ostrobothnian Chamber Orchestras as well as most of the Estonian orchestras. Randalu has worked with prominent conductors such as Neeme Järvi, Mariss Jansons, Maxim Shostakovich, Juha Kangas, Leif Segerstam, Osmo Vänskä, Paavo Järvi and Eri Klas. For over 20 years, he has been connected with Villa Musica, one of Germany’s biggest concert institutions, which brings together leading German musicians.
Kalle Randalu’s repertoire contains over 50 piano concertos and a large number of solo and chamber works. In collaboration with the Finnish conductor Juha Kangas he has played all piano concertos by Mozart. Randalu has on many occasions played all Beethoven’s concertos.
Kalle Randalu has released numerous CDs. A sensational success were the seven volumes of the complete Hindemith sonatas with Ensemble Villa Musica, which have repeatedly received prizes, including the Classical Award in France and the Klassik-Echo prize in Germany. Latest recordings feature Marginalia by Jaan Rääts (2014, ERP), Mozart’s piano concertos (Alba Records), various piano works by Brahms on a double-CD, three volumes of chamber music by Schumann, also complete piano concertos by Beethoven and Brahms together with the ENSO and Neeme Järvi (2016–2017, ERP).
Recorded on August 30th, 2019 (#1–3), September 1st, 2019 (#4–6) and September 12th, 2019 (#7) in Estonia Concert Hall, Tallinn
Engineered and mastered by Tanel Klesment
Booklet compiled by Maia Lilje
English translations by Tiina Jokinen
Front cover artwork by Heinz Valk
Photos by Krõõt Tarkmeel, Kaupo Kikkas and from the archives of ERP
Design by Mart Kivisild
Produced by Peeter Vähi
-324x324.jpg)
