Kirjeldus
Klassikalistes Euroopa 17. sajandi muusikat käsitlevates ajalugudes on Šotimaa harva (kui üldse) esindatud. Kui kogu mandril – Itaalias, Prantsusmaal, Saksamaal ja piirist lõuna pool Inglismaal – leidsid aset radikaalsed muusikalised arengud, on Šotimaa muusikaelu 104 aasta jooksul Šoti ja Inglise kroonide ühendamisest (1603) Uniooni lepinguni (1707) nähtud üldiselt hääbuvana.
Vaatamata 17. sajandi šotlaste suhtelisele haritusele ja kirjaoskusele, on mitmeid põhjusi, miks muusika mängis rahva ajaloos vähem tähtsat rolli. Esiteks muutus Šotimaa kalvinistlik kirik pärast 1560. aasta reformatsiooni üha põlglikumaks keeruka kirikumuusika suhtes, alandades ja laiali saates üksteise järel kiriklikke institutsioone, mis olid traditsiooni kohaselt koolitanud ja tööle võtnud professionaalseid lauljaid ning muusikuid. Teiseks, pärast seda, kui Šotimaa James VI sai Inglismaa James I-ks ning kolis õukonna Edinburghist Londonisse (leides Inglise kiriku rohkem vastavuses oleva oma üha enam absolutistlike kalduvustega), lahkusid ka paljud juhtivad muusikud. Kolmandaks, vaatamata vähestele tõenditele, et mõnes keskuses tehti kõrgel tasemel muusikat, ei saanud muusika kirjastamine Šotimaal piiratud turu tingimustes kunagi tõeliselt hoogu sisse – ning alles jäänud käsikirjalised allikad loovad segase ja mõnevõrra ebaühtlase pildi selle maa ajaloolistest muusikalistest tavadest.
Üks olulisemaid säilinud allikaid on „[Cantus], Songs and Fancies“ (1662), Aberdeeni linna ning ülikooli trükkalite John Forbesi ja poja välja antud lauluraamat. Forbesi kogu oli esimene – ja tegelikult ainus – 17. sajandil Šotimaal trükki jõudnud ilmaliku muusika kogumik. Parandatud väljaanded ilmusid aastatel 1666 ja 1682. Pole selge, milline John Forbes oli raamatu algse väljaande eest vastutav; nii isa kui poeg kandsid sama nime. 1662. aastal maksis linnavolikogu vanemale Forbesile sada šoti hõbemünti, samas 1682. aasta väljaande eessõnas väitis noorem Forbes, et oli nautinud „head võimalust mõned aastad tagasi, kahel erineval sündmusel“ raamatu eksemplare esitleda.
Igal juhul on trükise olemasolu kõige paremini mõistetav selle linna kultuurilisel taustal, kus raamat välja anti. Viimasel ajal rohkem Suurbritannia nafta- ja gaasitööstuse keskusena tuntud Aberdeenil on värvikas ajalugu olulise teaduse ja muusikalise tegevuse edendajana. 17. sajandi alguses oli üsna väike, umbes 10 000 elanikuga linn koduks kahele ülikoolile, milleks olid King’s kolledž ja Marischal kolledž, ning mis hiljem ühinesid Aberdeeni ülikooliks. Paiknedes Šotimaa kirdeosas, kaugel teistest keskvööndisse koondunud linnakeskustest ja vanadest ülikoolidest, võttis Aberdeen aeglaselt vastu reformatsiooni põhimõtteid. On palju viiteid sellele, et katoliiklus püsis linnas ka 17.sajandil ja et paljud selle kirikud toetasid mõnesid vana usu muusikalisi traditsioone. Kui enamus 17. sajandi presbüterlaste kogudusi piirdus meetriliste psalmide laulmisega kaheteistkümne nn lihtsa viisi (common tunes) järgi, siis on selgeid tõestusi sellest, et Aberdeenis jätkus sajandi viimastel kümnenditel ka kõrgematasemeline muusikaline tegevus.
Ehkki kogu on seostatud tavaliselt eelkõige väljaandja nimega, väidab 1662. aasta raamatu tiitelleht, et trükis sisaldab „Laule ja fantaasiaid … nagu õpetab Aberdeeni muusikakooli muusikameister T. D.“, mis viitab sellele, et sisu koostas tegelikult Thomas Davidson (tema täisnimi on lisatud 1666. aasta parandatud väljaandele). Aastatel 1640–1675 oli Davidson muusikameister muusikakoolis (šoti keeles „laulukoolis“), mis kuulus New Aberdeeni Püha Nikolause kiriku juurde.
- sajandil juhtisid kooli mitmed väljapaistvad muusikud, sh John Fethy, kes oli ilmselt õppinud ja töötanud mõnda aega välismaal (pole täpselt selge, kus). Hoolimata muusika ebakindlast positsioonist pärast Šoti reformatsiooni, suutis Aberdeen kuidagi säilitada oma laulukooli kogu nimetatud aja jooksul. 17. sajandi algusest toetas linn kahte muusikakooli: vana Machari kooli (Old Machar School) Old Aberdeeni linnaosas ja muusikakooli (Musick Schole) New Aberdeenis, millele on viidatud ka Forbesi väljaandes. Linnavolikogu otsuse järgi oli kooli eetoseks „muusika, kombed ja voorus“ ning õppekava keskendus lugemisele, kirjutamisele ja aritmeetikale, mida õpetati poistele muusikast eraldi.
Ehkki tiitellehel on kirjas, et kogumikus esineb „kolme-, nelja- või viiehäälseid“ laule, jõudis tegelikult trükki ainult ühehäälseid viise sisaldav lauluraamat. Näib, et trükis oli osaliselt mõeldud õppevahendina, et arendada poiste noodistlugemise oskust ja/või abivahendina populaarsete, tol ajal teadaolevalt käsikirjadena levinud lugude ülemise hääle õppimiseks. Lauludele endale eelneb väga kokkuvõtlik sissejuhatus muusikateooriasse ja notatsiooni, põhinedes varjamatult Thomas Morley’ raamatul „A Plaine and Easie Introduction to Practicall Music“ (1597).
Kogumiku „Songs and Fancies“ repertuaar on mitmekülgne, ehkki mõnevõrra tagasivaatav. Raamat kõrvutab šoti renessansiaegsete poeetide, sh Robert Aytouni, Alexander Montgomerie’ ja Alexander Scotti tekstidele seatud keerukaid 15. sajandi lõpu ja 16. sajandi alguse polüfooniliste laulude ülemisi hääli lihtsate stroofiliste ballaadidega. Samuti sisaldab see laule hilise Elizabethi ajastu ja James I valitsemisperioodi silmapaistvatelt inglise heliloojatelt, nende seas Thomas Morley, Thomas Campion ja John Dowland – mitmed neist lauludest kohandatud sobivaks uute tekstidega. Tundub, et väljaande täiendavaks eesmärgiks oli Suurbritannia kodusõdade-eelsest ajast pärit vanema repertuaari säilitamine ja ehk enamgi Aberdeenis 17. sajandil domineerinud konservatiivse kultuuri demonstreerimine. Siiski on 1682. aasta väljaandesse koostaja – arvatavasti Louis de France, kes oli Thomas Davidsoni järglane muusikameistrina – valinud ka kuus itaalia laulu Gastoldilt ja isegi seitse inglise aariat.
Kõik käesoleva salvestise lood, välja arvatud improvisatsioonid ja viimane vokaalteos, on esindatud Forbesi esimeses väljaandes, millest on tänaseks säilinud ainult üks, Huntingtoni raamatukogus Californias hoiul olev eksemplar. Siiski on mõned laulud esindatud kõigis kolmes väljaandes, nagu näiteks kummitama jääv „Joy to the person of my love“. See lugu pidi 17. sajandil eriliselt populaarne olema, arvestades selle leidumist mitmes teises Šoti kirjalikus allikas. Hoolimata väljaande näiliselt ilmalikust iseloomust, on mitme teksti puhul selgelt tunda moraliseerivat tooni. „Satan, my foe“ on töötlus tuntud ballaadist „Fortune, my foe“, mida teadaolevalt lauldi Inglismaal avalikel hukkamistel (kuigi meloodia arvatakse olevat iiri päritolu).
Kogumiku üks tähelepanuväärsemaid omapärasid on viis, kuidas selles sulanduvad kaks keelt šoti- ja ingliskeelsete laulude näol. Ehkki nimetatud keeled muutusid 18. sajandi algusest tunduvalt lähedasemaks, oleks neid 17. sajandi keskpaigas peetud kaheks äratuntavalt eristatavaks keeleks (tegelikult säilis Aberdeenshire’is 20. sajandini omapärane murre – Doric, mida võib ka tänapäeval aeg-ajalt kuulda). Forbesi trükis – mis oli nähtavasti suunatud arenevale keskklassi turule ning peegeldas pigem muusikakooli kui aadli repertuaari – annab seega veel lisaks sissevaate kahe rahvakeele kooseksisteerimisele. Võrreldes anonüümsete šoti ballaadidega, peegeldavad ingliskeelsed laulud oma loojate kogemust rafineeritumate ja väljakujunenud poeetiliste vormidega, mis muutusid populaarseks Londonis õitsele löönud kommertsturu jaoks trükitavate lautolugude kogumike vahendusel. John Dowlandi kaunis „Awake, sweet love“ põhineb õukondlikul galjardil, milles iga järgneva salmi õrnalt laskuv meloodia annab edasi armastaja suurenevat lootusrikkuse tunnet. Samamoodi näitavad Thomas Campioni „What if a day, or a month“ sekventsilised fraasid, et helilooja edastab teadlikult poeetilise teksti ajalist suhtelisust, luues koheselt meeldejääva meloodia.
On kummaline, et kuigi Forbesi pealkiri viitab nii lauludele kui ka „fantaasiatele“, pole kolmest raamatust üheski instrumentaalpalu (ehkki loomulikult võiks neid laule kergesti esitada ka pillidel). Kõige tavalisemad tol ajal Šotimaa koolides õpetatavad muusikainstrumendid olid viola da gamba, lauto ja klavessiin. Niisiis esitab Mikko käesoleval plaadil lisaks laulude saatele ka mitu instrumentaalset improvisatsiooni, mõtiskledes kogumiku muusikalise keele üle 21. sajandi vaatevinklist.
Ehkki sellel salvestisel olev muusika annab edasi vaid suhteliselt väikese osa „Songs and Fancies“ kogumikust, esitab ta sellest hoolimata siiski paeluva sissevaate ühte Euroopa muusikaajaloo hägusamasse alasse. Pakkudes allikate poolt püstitatud küsimustele võimalikke vastuseid, otsib plaat võimalust anda mingil määral tähendus sellele, mida Forbes ülistas kui „kuulsat vokaal- ja instrumentaalmuusika ornamenti“ ning mis iseloomustas 17. sajandi keskpaiga keeristes püsima jäänud Aberdeeni.
David Lee
Sopran Maria Valdmaa on saavutanud rahvusvahelise tuntuse kui hinnatud vana- ja nüüdismuusika esitaja, kes annab regulaarselt kontserte koos mainekate kollektiividega nii Euroopas kui ka USAs ja Aasias. Maria Valdmaa lauluõpingud algasid klassikalise laulu erialal Georg Otsa nimelises Tallinna Muusikakoolis ning jätkusid Haagi Kuninglikus Konservatooriumis Rita Damsi ja Barbara Pearsoni juures. Bakalaureuse- ja magistrikraadi omandas Valdmaa samas kõrgkoolis barokklaulu erialal Jill Feldmani, Michael Chance’i ja Peter Kooij’ juhendamisel. Samuti on laulja täiendanud end mitmetel meistrikursustel ning süvendanud teadmisi 16.–17. sajandi repertuaarist Andrés Locatelli ja Fabio Bonizzoni käe all. Maria Valdmaa on pälvinud ka auhinnalisi kohti erinevatel barokklaulu konkurssidel, sh II koht konkursil „Premio Fatima Terzo“ Itaalias (2013) ning II koht ja publikupreemia Händeli laulukonkursil Londonis (2014).
Olulise osa laulja kontserdirepertuaarist moodustavad barokiajastu suurvormid, nende seas Bachi „Johannese passioon“, „Matteuse passioon“ ja mitmed kantaadid; Mozarti „Reekviem“, Monteverdi „Vesprid“, Händeli „Iisrael Egiptuses“, „Semele“, „Aleksandri pidu“ jt. Nüüdismuusika vallas esitab Maria tihti Pärdi muusikat, sh on ta laulnud soolosid „Aadama itkus“. Maria Valdmaa on teinud koostööd tuntud dirigentidega nagu Kaspars Putniņš, John Butt, Thomas Zehetmair, Lars Ulrik Mortensen, Tõnu Kaljuste, Andres Mustonen jt. Samuti on ta esinenud koos paljude mainekate kollektiividega, teiste seas ERSO, Eesti Filharmoonia Kammerkoor, Tallinna Kammerorkester, Sinfonietta Riga, Hollandi Raadio Koor, Concerto Copenhagen. Lisaks solistile on Maria hinnatud ka kammermuusikuna: ansamblite Vox Luminis, Il Gardellino, Dunedin Consort ja Collegium 1704 koosseisus on ta üles astunud paljudes Euroopa ja USA mainekates kontserdisaalides.
Soome viola da gamba mängija ja laulja Mikko Perkola on õppinud Päijät-Häme Konservatooriumis, Sibeliuse Akadeemias ja Haagi Kuninglikus Konservatooriumis. Ta on kammermuusikuna esinenud ja salvestanud muusikat mitmel pool maailmas ning tema plaadid Bachi gambasonaatide (2008) ja Couperini gambasüitidega (2011) on pälvinud kõrget tunnustust. Peale vanamuusika viljeleb Mikko Perkola ka mitmeid teisi žanre ning teeb koostööd jazzmuusikute, tantsijate, visuaalkunstnike ning nüüdismuusika artistidega. Mikko Perkola on eriliselt huvitatud eksperimentaalsest kunstist, sotsiaalprojektidest ning koostööst paljude erinevate artistidega. Tema soolokontserdid ning kontserttuurid Soome Rahvusteatri ja Lahti Linnateatriga on toonud ta paljudesse sotsiaaltöö ja pagulaskeskustesse, samuti on Mikko esinenud Soome vanglates, luues koos kinnipeetavatega mitmeid teatrietendusi.
Recorded: January 5th–7th, 2020, in Arvo Pärt Centre, Estonia
Recording and mastering – Tanel Klesment / AudioMaja
Booklet compiled by Meeta Morozov
Photos by Toomas Volkmann
Design – Kaire van der Toorn-Guthan
Artistic producer – Peeter Vähi
-324x324.jpg)
-324x324.jpg)
-324x324.jpg)
